Mis toimub Käravetel iga aasta kevadel? Eks ikka Käravete Lohv ehk isetehtud paatide matk. Lohv on saanud juba nii tuntuks, et selline küsimus esitati ka „Eesti mängu" saates.

15. aprillil panid 11 osalejat ennast taas proovile Ambla jõel adrenaliinirohkel matkal. Kuigi vesi ja ilm olid veel külmad, ei heidutanud see osalejaid ning matk oli meelelahutuslik, parajalt ekstreemne, kuid samas ka väärt kogemus. Seekord juba neljandat korda toimunud lohv meelitas vaatama ka palju inimesi. „Tavaliselt külarahvas väga kokku ei saagi, kuid sellise ürituse ajal tulevad kõik vaatama ja teistele kaasa elama," selgitas korraldaja Kristin Kaimer. Ta lisas, et ametliku üritusena toimub see juba neljas kord, kuid tegelikult on ka varem kevaditi seltskonnaga jõel lustimas käidud.

Käravete Lohvi teekond algas suurfarmi tagant ja lõppes Albu piiril ning isetehtud paatidega tuli läbida ligi kahe kilomeetri pikkune matk. „Ma polegi siia jõe äärde muidu sattunud, väga vahva oli," sõnas üks pealtvaataja, kes ergutamiseks jalutas jõe ääres teekonna kaasa, kuigi mõningal määral oli see raskendatud, sest üle tuli minna nii kukkunud puudest, pokumaast kui ka niiskest pinnasest.

Paadid olid tehtud üpriski käepärastest vahenditest. Põhiliselt kasutati jõel sõitmiseks suurte rehvide sisekumme, samas oli ka muid omanäolisi lahendusi. „Eelmisel õhtul alustasime sõiduki ehitamist, tundub, et tuli välja küll," sõnas üks osaleja. „Esimesel aastal ehitasime paadi euroalustest, kuid see oli liiga raske, et selline rännak läbi teha," sõnas teine osaleja. Aerude asemel kasutati ka näiteks puujuppe või isegi lumelabidat.

Kummikud olid aga varustuses väga vajalikud esemed, sest tormituuled olid teinud rajaga oma töö ning nii mitmeski kohas tuli veest välja tulla ning paat uude kohta tassida. Mõni aga proovis takistustest teisiti mööda saada – näiteks puude alt limbot tehes. Sellisel matkal päris kuivaks jääda on üpriski keeruline, kuid eks veidi ekstreemsemad olud annavadki sellele võistlusele oma hingamise.

Kogu üritust oli vaatamas ka Aravete päästekomando, kes vajadusel hätta sattunuid abistas. Kõige keerulisem koht oli sillaalune osa, kus jõgi on kärestikuline. „Kartsime kärestikus kukkuda," sõnas üks osaleja ja lisas, et eelmisel aastal ta libises seal vette, mistõttu oli tekkinud väike hirm.

Kaks tiimi olid omavahel jõud ühendanud ning nii oli vanal paadil taga ka väike veesõiduk. Osaleja sai aga paadiköiest kinni hoida.

Sellises võistluses on meeskonnatööl väga tähtis roll. Nii oli raja ääres palju inimesi, kes ergutasid või aitasid näiteks langenud puid tõsta, et oleks lihtsam paadiga liigelda.

„See on ainuke paat, kus on praegu rohkem osalejaid kui stardis," sõnasid korraldajad. Ja nii oligi, vahepeal olid lapsed ka lõbusõidule tulnud. „Varsti saab avada Käravete Veneetsia veetee."

Peakorraldaja Jannu Kaimer tegi ka ise retke kaasa. „Vett oleks võinud rohkem olla," sõnas ta rada kirjeldades ja lisas, et seekord sai talle saatuslikuks paadi valik. „Oleks võinud teisega tulla." Üldiselt jäi ta üritusega rahule. „Ilm soosis meie ettevõtmist ja ka abilisi oli sel aastal rohkem."

Osalejad tõdesid, et tegelikult oli rada üpriski keeruline ja tehniline, mistõttu oli vaja tugevat rammu ja tahtejõudu. Kuigi osalejate vahel kohti ei jagatud, said kõik jõupingutuse eest kinkekoti ning auhindu jätkus ka pealtvaatajatele, kelle vahel need välja loositi. Võistluse lõpus jagati ka suppi, et ikka matkaliste kondid uuesti üles soojendada.

Korraldajad loodavad, et iga aastaga saab üritus tuntumaks ning osalejaid tuleb juurde. „Kõige meeldejäävamad osalejad on olnud tüdrukud, kes võistlesid kostüümides ning paadi külge olid seotud ka õhupallid," selgitas Kristin ja lisas, et see võistlus on omanäoline vahva traditsioon, mis on Käravetel sündinud.