Viimasel ajal on olnud mets ja loodushoid populaarsed teemad. Erinevad sihtgrupid on võtnud sõna ja arutlenud selle üle, mis see mets on, kas ja kuidas seda väärindada, raiuda või mitte jne.

Hakates metsast rääkima, on algatuseks mõistlik mõtiskleda selle üle, mis on üldse „mets" kui selline? Puidutööstuse seisukohalt on tegemist eelkõige toorme allikaga. Kaasates sellesse küsimusse aga külakogukonnad, turismiettevõtjad, mesinikud, ökoloogid, looduspärimuse hoidjad, kaitseliitlased ja teised metsa käekäigust otseselt mõjutatud huvigrupid, siis muutub „puit" ühtäkki lindude ja loomade elupaigaks, puhta põhjavee hoidjaks, pühaks hiieks, kodumaa uhkuseks ning kokkuvõttes meie rahva tervise ja julgeoleku tagajaks.

 

METS KUI ELUKESKKOND. Metsast rääkides peab mõistma, et mida kauem mets kasvab, seda rohkem looma-, linnu- ja taimeliike seal elutseb. Puud, mille eluring saab ümber, kuivavad või kukuvad ümber ning neist saavad elupaigad teistele metsaasukatele. Juurte alt avanevad urud, pehkinud tüvest pesaõõnsused ning kõdunevast koorest saab seente ja samblike kasvulava. Seepärast on ka metsade tervisliku seisundi hindamisel üheks oluliseimaks näitajaks liikide olukord.  Keskkonnaagentuuri andmetel on raiemaht paarikümne aasta jooksul kasvanud, kahandades eelkõige vanemaid metsi. Majandatavad metsad noorenevad, sest metsade pindala suurenedes ei ole samavõrra kiiresti suurenenud vanade metsade pindala.

Majandussurve tõttu on langetatud metsade raievanuseid, sest paarikümne aasta taguste raievanustega ei ole enam võimalik metsadest vajalikke puidukoguseid kätte saada. Paljude ohustatud liikide oluline ohutegur on metsakuivendus, lisaks sellele ka metsatöödega kaasnev lindude häirimine sigimisperioodil ning taimede tallamine raietöödel.

Kuigi varasemale metsata maale on kasvanud juurde uusi metsi, ei mõelda sellele, et need metsad on ökoloogilises mõttes ikkagi noored. Paljud liigid vajavad eluks metsi, mis on arenenud metsana rohkem kui üks metsapõlv.

Liikide olukorra halvenemine. 2016. aastal avalikustasid TÜ looduskaitsebioloogid uuringu, millest selgus, et intensiivne raie ohustab üha enam ka meie metsade elustikku. Teadlaste töö näitas, et kõige ohustatumad on vanades kuusikutes elunevad puiduseened, kellest mitmed kalduvad juba Eestiski olema haruldased ja elama vaid põlismetsades.

Lisaks sellele avalikustati 2017. aasta alguses uus uuring, millest selgus, et RMK on viimastel aastakümnetel raiunud maha ligi 40% salumetsi. Paraku täidavad need metsad meie ökosüsteemi hoidmisel olulist rolli ning nende metsadega seotud liikide elupaikasid on jäänud järsult vähemaks.

Linnustiku kadu. 2016. jaanuaris avalikustas Eesti Ornitoloogiaühing värsked andmed, mille kohaselt kaob Eestist 60 000 linnupaari aastas.

Ornitoloogide hinnangul näitab pikaajaline haudelindude seire isegi väga tavaliste metsalindude, näiteks inimestele hästi tuntud tutt- ja salutihase, leevikese, siisikese ja mitmete teiste arvukuse vähenemist.

Metsamajanduslike mõjude olulisust näitab ka see, et paiksete metsaliikide arvukus on vähenenud kõige kiiremini. Liikide arvukust on mõjutanud nii otsene metsade raie kui ka selle kaudsed mõjud. Näiteks suuremate metsamassiivide killustamine on olnud halb must-toonekurele ja metsisele, metsakanaliste ja teiste tavapäraste saakobjektide vähenemise tõttu on oluliselt kahanenud aga ka meie põliste metsaliikide kanakulli ja kassikaku arvukus. Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogide „kanatalgute" analüüs näitab samuti, et metsis, laanepüü ja teder kannatavad isegi harvendusraiete puhul vähemalt kümme aastat kestva negatiivse mõju käes.

2018. aasta kevadel valmis veel üks mahukas uuring, mille käigus Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia töörühm kahe aasta jooksul kõigi Eesti torikseeneliikide looduskaitselise seisundi üle vaatas. Uuringu tulemused on murettekitavad: Eestist leitud 220 torikseeneliigist on vähemalt viis metsades elanud liiki hävinud ja 11 liiki kriitilises seisundis. Kuna torikseened on metsades puidulagundajatena oluline liigirühm, kelle elupaiga kvaliteedi määrab metsa kõdupuiduvaru, ja intensiivne metsamajandus vähendab kõdupuidu hulka, siis ongi see liigirühm nii Eestis kui mujal Euroopas juba kaua looduskaitsebioloogide ja mükoloogide fookuses.

Intensiivmetsanduse ohud. Eesti on oma metsandusmudeli kujundamisel eeskuju võtnud Soomelt ja Rootsilt. Samal ajal tunnistavad intensiivset metsandusmudelit pikaajaliselt praktiseerinud riigid hetkel kohalike metsade ökoloogilist vaesumist ja süvenevaid keskkonnaprobleeme.

Eestimaa Looduse Fondi metsandusspetsialist Kaarin Parts juhtis juba 2014. aastal tähelepanu skandinaaviamaade metsandusmudeliga kaasnevatele ohtudele, alarmeerides meie metsamajandajaid nii liigilisest vaesumisest kui elustiku taastamise kulukatest ja kaheldava väärtusega praktikatest.

Parts kirjutas, et Rootsi metsade elurikkus on praegu suures hävimisohus ning 4127-st punase nimistu liigist on lausa 2131 metsaliigid (51,6%), kelledest omakorda 1787 (43,3%) sõltuvad metsadest täielikult. Nende liikide peamised ohuallikad on intensiivse metsamajandamise praktikad.

Soomes on intensiivse metsanduse tõttu ohustatud 70% metsaelupaigatüüpidest ja 2010. aasta hinnangu järgi moodustavad metsaliigid 36,2% teadaolevalt ohustatud liikidest. Eestis on vastav näitaja praeguste andmete kohaselt u 24,7%. Soomes ja Rootsis on olukord jõudnud nii kaugele, et riik kulutab üha suuremaid summasid elurikkuse taastamise vaevalistele praktikatele surnud puidu tekitamise ja seente nakkusalade loomise läbi.

Võimalikud lahendused: raiemahtude langetamine, looduskaitsealadel majandamise lõpetamine, kaitsealade omavahelise sidususe parandamine, et loomadel säiliksid elutähtsad liikumiskoridorid, liikide elupaikade parema kaitse tagamine, raievanuste tõstmine, lageraiete piiramine, jms.

 

METS KUI TERVISE TAGAJA. Mets pole mitte ainult loomade, vaid ka inimeste tervise seisukohast olulise tähtsusega keskkond, samuti mitmesuguste metsasaaduste (marjad, seened, ravimtaimed jms) allikas.

Mets aitab maandada stressi ja rahuneda, vabaneda nii füüsilistest kui vaimsetest vaevustest. Metsade tervistavast toimest saame osa nii tervise- kui loodusradadel, marjul, seenel kui maakodudes. Tegelikult lausa iga hingetõmbe või veesõõmuga, sest lopsakas metsakeskkond seob omavahel süsinikku ning puhastab ja säilitab põhjavett.

 

METS KUI KULTUURIKESE JA PÜHAPAIK. Mets on olnud eestlaste kultuuriruumis ajast aega keskse tähtsusega. Soome-ugri rahvad nägid maailma ühendava sümbolina ilmapuud. Meie vanarahvas võrdles metsa jällegi vaese mehe kasukaga. Mets on tõepoolest olnud koht, kust rasketel aegadel abi leiab. Sealt saab tuge suurte nälgade, haigusepuhangute ja sõdade ajal. Ka rahulikel aegadel on mets eestlase eluviiside, kultuuri ja keskkonna seisukohast olulise tähtsusega.

 

METSADE KAITSEKS MOODUSTATAKSE UUED KAITSEALAD. Viljakate salu- ja laanemetsade kaitseks on asutud moodustama uusi kaitsealasid. Miks neid kaitsealasid on vaja? 2016. aasta lõpu seisuga oli meil 5 rahvusparki, 159 looduskaitseala, 152 maastikukaitseala, 335 hoiuala, 534 kaitsealust parki ja puistut, 1153 kaitstavat looduse üksikobjekti ja 1426 liikide kaitseks moodustatud püsielupaika. Sellele lisandub veel 20 kohaliku tähtsusega kaitstavat loodusobjekti ning  80 uuendamata kaitsekorraga ala. Kui tutvuda nende alade kaitse-eesmärkidega, siis valdavalt on nendeks kas Natura direktiivides nimetatud elupaigatüüpide või liikide kaitse, muudel juhtudel ka näiteks maastike, kultuuriväärtuste või Eesti mastaabis oluliste liikide kaitse.

10% Eesti metsadest on võetud range kaitse alla, mis tähendab seda, et rangelt kaitstav mets moodustab ümmarguselt 5% Eesti maismaapindalast.

Sellele lisanduvad piiranguvööndite metsad, mis katavad täiendava 15% Eesti metsade pindalast ja täidavad enamasti puhvri rolli rangelt kaitstavate alade ja tavapäraselt majandatavate metsade vahel. Kui arvestada seda, et ka piiranguvööndi metsades kehtivad teatud piirangud uuendusraietele, siis kerkib küsimus, kas metsaelupaikade ja vanametsaliikide kaitseks tõesti ei piisa, kui tervelt neljandikule metsadest on seatud erineva rangusega kaitsemeetmed? Tuleb välja, et mitte.

 

KUHU OLEME TÄNASEKS JÕUDNUD? 2004. aastast alates on moodustatud uusi kaitsealasid ja on tehtud uusi arvutusi metsatüpoloogiliste vajakute kohta. Tänase teadmise kohaselt on range kaitse all piisavalt loo-, nõmme-, palu-, rabastuvaid-, samblasoo- ja rohusoo tüübirühma metsi.

Paraku pole range kaitse vajaku künnist suudetud täita salu-, laane- ja soovikumetsa tüübirühmade osas – puudu on 14 000 ha salumetsi, 15 000 ha laanemetsi ja suurusjärgus 3500 ha soovikumetsi.

Keskkonnaminister lükkaski oma 3. märtsi 2017 käskkirjaga käima salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmise menetluse, mille tulemusena moodustatakse 5 uut kaitseala salu- ja laanemetsade range kaitse tagamiseks. Uued kaitsealad asuvad Pärnumaal (Massumetsa), Viljandimaal (Kariste), Võrumaal (Karisöödi), Jõgevamaal (Kursi) ja osaliselt Jõgeva ja osaliselt Lääne-Virumaal (Laekannu).

Numbritele otsa vaadates saab selgeks, et paraku jääb salu- ja laanemetsa range kaitse vajakute täitmiseks ka sellest väheks. Isegi kui suudetakse kehtestada kaitse kõikidele piiranguvööndi ja hoiualade salu-, laane- ja soovikumetsadele (mis on ebareaalne, kuna sobivate elupaigalaikude fragmenteeritust arvestades saab sihtkaitsevööndisse tsoneerida ainult osa nendest metsadest) ja asutame juurde viis uut kaitseala, jääb Eestis ikka puudu salumetsi umbes 1000 hektarit ja laanemetsi 5000 hektarit.

 

Selle teabe foonil pühendusid Peetri kooli õpilased ajavahemikul 11.-25. mai 2018 kunstiõpetuse tundide raames Eesti metsade teemale.

 

Kunstitööd valmisid taaskasutatavast materjalist ehk siis rebiti ja kleebiti ajalehtedest taust, millele loodi oma nägemus praegusest Eestimaa metsast. Olid väga sisutihedad kunstitunnid läbi kolme nädala.

 

Näitus on Peetri kooli saalis kõigile vaatamiseks avatud alates 31.05.2018.

Pilte õpilaste töödest

 

Tugineti järgmistele allikatele:

Tartu Ülikool

RMK

Eesti Ornitoloogiaühing

Eestimaa Looduse Fond

Valdur Mikita

Eestimaa Metsa Abiks MTÜ