Rahvastikuregistri andmetel oli 2024. aasta 1. jaanuari seisuga Müüsleri külas 81 ja Köisi külas 49 elanikku. Et üle poolesaja inimese tuli 10. augustil külade ja Müüsleri algkooli kokkutulekule, on hea saavutus.

Müüsleri ja Köisi küla seltsi juhatuse liige Pille Piigert tutvustas päevakava: esmalt heisatakse lipp, oodatud on vanad fotod – külaselts võtab need heal meelel hoiule. Näomaalinguid tegema olid oodatud nii lapsed kui ka täiskasvanud. Parki istutatakse puu, peetakse kõnesid, Indrek Kuuse räägib ajaloost, esinevad Naabriplikad ja Vahuküla näitetrupp.  Selle eest, et täiskasvanud saaksid lõbutseda ja lapsed oleks hoitud, hoolitses klounitüdruk Piia, kes toimetas lastega nii õues kui ka mõlemas majas. Lastel oli ka oma nurgake, kus puhata ja mängida.

Kokkutulekul Müüsleri Saare seltsimajas tutvustati kohaliku kogukonna toodangut: mett, mune, hoidiseid, käsitöötooteid, raamatuid ja maale, sest kogukonnas on ka noor kunstnik. Lugeda ja koju kaasa võtta olid ka kõik 2024. aasta Järva Valla Lehed.

Lipu heiskasid Eesti hümni saatel Viivi Paimets ning Müüsleri ja Köisi küla seltsi juhatuse liige Leivo Vutt.

Esmaettekandele tuli tuttuus Müüsleri ja Köisi küla laul „Koduküla teedel", mille sõnade autor on Birgit Itse ja viisi kirjutas Imavere rahvamaja juhataja Õnnela Lees. Laulu õpetas selgeks Anne Pindre.

Birgit olevat rattaga sõitnud mööda külateid ja tekkinud tunded laulu sisse kirjutanud. „/.../Ausammas jutustab sajandi lugu, kuis langesid mehed, et hoida me kodu. Mõisad ja veskid on aegade laekast ja taludki põldude siilus ja sabas/.../ On igal väiksel paigal oma vaiksed võlud, kui võtad aega näha, kuulda, tunda."

Harilik pihlakas Müüsleri pargis juba kasvab. Õiguse uus kogukonnapuu istuda sai perekond Vutt, sest nende peres sirgub külade kõige noorem elanik. Kasvama pandi hoopis omamoodi pihlakas – „Burka", mille marjadest võib tulevikus saada nii mahla kui ka maitsvat moosi.

Järva vallavanem Toomas Tammik tõdes, et mõeldes Müüslerile, oleme nii oma valla, Järvamaa kui ka kogu Eesti mõistes ühe olulise koha peal, kuhu vähemalt kaks korda aastas kogunevad omavalitsuste juhid, kaitseliitlased ja külarahvas. Külaselts on suurepärane partner vallale ja saab oma tegemistega ise hästi hakkama.

Artur Hiiesalu oskas vastata Toomas Tammiku küsimusele, kus asus Müüsleri algkooli hoone. Esmalt mõisas. „Siin õppis minu isa. 1941. aastal lasti hoone õhku. Kool kolis Köisi mõisa. Korstnast tulnud sädemest see süttis ja põles 1953. aastal maha. Siis kolis kool tuuleveski kõrval asunud majja. Viimane hoone, kus ka mina õppisin ja kus Müüsleri algkool oma tegevuse lõpetas, jääb suure tee äärde Tuuleveski bussipeatusest veidi edasi. Nüüd on majal silikaatvooder, vanasti oli puitvooder," meenutas Hiiesalu. Kui palju nende neljaklassilises koolis õpilasi oli, ta ei mäleta, aga kui tema oli 3. klassis, oli 4. klassis vaid kaks last. „Minu klassis oli kuus tüdrukut ja üks poiss – mina, ja koolitee oli vaid 600 meetrit."