01.07.2017 jõustus Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrus nr 96 „Albu valla, Ambla valla, Imavere valla, Järva-Jaani valla, Kareda valla, Koeru valla ja Koigi valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine" muutmine.

Määruse alusel moodustus 21.10.2017 Albu valla, Ambla valla, Imavere valla, Järva-Jaani valla, Kareda valla, Koeru valla ja Koigi valla ühinemise teel uus omavalitsusüksus – Järva vald, mis on ühinenud omavalitsusüksuste üldõigusjärglane.

• Esmakordselt on Albut mainitud 1282. aastal (Alp). Liivi sõjani oli see ordumõis. Järva-Madise kihelkonnas on veel mainitud eramõisaid: Vetepere (1539) ja Ageri (1553). Lisaks nendele mõisatele olid kihelkonna territooriumil veel Ahula mõis (1615), Kaalepi mõis (1686), Kurisoo mõis (1585), Orgmetsa mõis (1639), Seidla mõis (1595), Järva-Madise kirikumõis.
• 1861. aastal oli Albu Järvamaa talurahva vastuhaku keskus, millest kirjutas Eduard Vilde oma romaanis "Prohvet Maltsvet". Maakogukonnaseaduse kehtestamisel 1866. aastal kaotas mõis võimu kogukonna üle. Vallakogukonda määrati seadusega valitsema kogukonna volikogu ja vallavanem. 1866. aasta 16. detsembril valiti Albu vallas esimene kogukonna volikogu. Siis oli Albu vallas 441 maksumaksjat (16. – 60. aastased mehed).
• 1894. aastal liideti Albu vallale Seidla vald, kogu valla elanikkond oli nüüd 3000 inimest.
• Alates 1896. aastast on vallamaja Järva-Madises.
• Parematel aegadel I vabariigi ajal oli vallas 628 talu, elanikke 3848 ja lapsed said käia 4 koolis.
• Albu vallavolikogu tegevus lõpetati 25. juulil 1940.a, 1941.a suvel taastati veelkord vallavalitsus, 1945. aastal moodustati Albu valla territooriumile 3 külanõukogu: Aravete, Järva-Madise ja Peedu. 1950. aastal oli territooriumil kokku 10 kolhoosi: "Kuldne Kodu ja "Uus Kodu" Peedu külanõukogus, "Tammsaare nimeline", "Leek" ja "Jüriöö" Järva-Madise külanõukogus ning "Kaardiväelane", "Lembitu", "Punane Täht", "Murrang" ja "Tormilind" Aravete külanõukogus.
• 1954 liideti Järva-Madise ja Peedu külanõukogu, moodustus Albu külanõukogu, 1963 liideti sellele ka Aravete külanõukogu.
• Tänased piirid on 1977. aastast, mil Albu territooriumist liideti Ambla külanõukogu territooriumiga Aravete alevik, Kukevere, Kurisoo, Mägise ja Sääsküla külad.

Teile, kes te militaarrajatiste vastu huvi tunnete ning nõuka–aja nostalgiat hinges kannate, kõlab nüüd parim soovitus – tulge Ambla maile kolama! Siit leiate mõndagi imestamist väärivat sellest, mis varemalt Nõukogude armeele kuulunud. Pole ka ime, sest nõukogude okupatsiooni aastail sõjaväelinnaks muudetud Tapa asub Amblast vaid mõne kiviviske kaugusel.
Nii võib Amblast Tamsalu suunas sõites leida Kuru metsa vahele peidetud tõelise salaasustuse. Endisest sõjaväelinnakust on praegugi alles tohutud maa–alused laod, angaarid, õppeväljakud, kasarmud – oskaks keegi neile vaid rakendust leida. Isegi asfaldist teelint vonkleb hoonete vahel tänini.

Reinevere ja Karkuse küla ehk siis Järvamaa ja Lääne–Virumaa piiril asub järgmine huviväärsus. Selleks on Reinevere – Tapa maanteest 0,4 km lääne pool asuv 136 meetri kõrgune Tõrevere mägi, mis on ühtlasi Järvamaa kõrgeim punkt. Vaat selle mäe otsast näeb tõesti juba kaugele, pealegi veel üle maakonna piiri.

Huvitavaks ei tee Tõrevere mäge siiski üksnes kõrgus, vaid rohkem veel salapära, mis tolle tipu ümber ligi pool sajandit lasus. Nii ei teadnud samas mäe jalamil elanud inimesedki, et tegu on Järvamaa kõrgeima punktiga, kuna mäele polnudki neil asja: nimelt seisis sinna viival teeotsal ees valveputka sõduritega, kust mööda ei saanud keegi, isegi kariloomad mitte.

Põhjuseks see, et mäetipus asus raketibaas, mille tarvis olid mäe külgedesse ehitatud hiiglaslikud angaarid. Nii tulebki nüüd mäel kõndides olla ettevaatlik, sest selle laele avanevad ventilatsiooniavad ja šahtid võivad kukutada hooletu jalutaja läbi kolme korruse mäe sisemusse.

Ambla kandi salapära pole seotud üksnes sõjaliste ehitistega. Aravete – Rava maantee lähedal asub väike omapärane karstiala – Pätsiniidu paekärgastik. Siinsed sügavad paepraod «neelasid» kord kolhoosiajal ühismajandi mullika: karjast kaduma jäänud loom leiti nädalaid hiljem jalgupidi Pätsiniidu paelõhesse kiilunu ning surnuna.

Nii Lüsingul kui Aravete ümbruses sulisevad tõelised salaveed ehk nii nagu kohanimigi viitab, «arad veed». Seda eriti lumesulamise ja paduvihmade aegu. Nii näiteks kaob pinnaseveest tekkiv oja kolinal Lüsingul paekoore alla ja voolab peidetuna ligi kaks kilomeetrit, enne kui Roosna Vanaveski järve lähedal uuesti päevavalgele tuleb.

Ambla kandist leiab veel iidse Rava tammiku, mitmeid uhkeid mõisaid, Aravete külamuuseumi, Ambla aleviku koos skulptor Starkopfi loodud Vabadussõja mälestussamba, kirikumõisa ja 1893. aastal õnnistatud vallamajaga. Kõik need huviväärsused kõrguvad Pandivere paesel kuplil.

ASEND, ÜLDISELOOMUSTUS  

Järva-Jaani vanim ajalugu ulatub Loppegunde muinaskihelkonna aegadesse. Taani hindamisraamatu järgi olevat olnud praegusel Järvamaal kolm kihelkonda: Ambla, Järva-Jaani ja Peetri. Osa Koeru alast oli arvatud Järva-Jaani kihelkonda, Anna Peetri kihelkonda ja Madise Ambla kihelkonda. 1282. aastal moodustati omaette Koeru kihelkond. Nii olevat 13. sajandi I poolel olnud Järvamaal 4 kihelkonda (Enn Tarvel. Järvamaa alguloost. Keel ja Kirjandus, 1979).

1220. aastal toimus Kettise (tänane Järva-Jaani alevi lõunaosa) ja Jalgsema (Järva-Jaani alevi põhjapoolne osa) külas eestlaste ristimine ja aastatel 1221-1223 ehitati taanlaste poolt siia esimene puukirik.

1253. aastast pärineb teade Keytingeni kirikukihelkonna kohta, mida hiljem hakati nimetama Sankt Johannise, praegu Järva-Jaani kihelkonnaks. Aastatel 1295-1325 ehitati Järva-Jaani kivikirik.  Ajaloolise Järva-Jaani kihelkonna alad jagunevad kaasajal Järvamaa ja Lääne-Virumaa vahel.

Järva-Jaani asub Järvamaa kirdeosas Pandivere kõrgustiku jalamil, kus on palju allikaid ja karstialasid.

Järva-Jaanit läbib Piibe (Jägala-Jõgeva) maantee. 

Lähimad linnad: Tamsalu 21 km, Paide 32 km ja Tapa 35 km kaugusel.

Paikneme Pandivere veekaitsealal, Pandivere kõrgustiku lõunaserval absoluutkõrgusel 85….115 m ning Pärnu jõe valgalal. Territoorium on valdavalt lainja moreentasandikuga, mullad on suhteliselt viljakad. Vetevõrk on hõre.

Territooriumil asub kaks suuremat tehisjärve: Järva-Jaani tehisjärv (5,8 ha) ja Karinu tehisjärv (8,5 ha). Esineb palju karstialasid ja ajutisi karstijärvi: Kagavere-Kuksema karstiala, Kuksema suur kurisu, Jalgsema järv ja karstivormid.

Üle viiendiku territooriumist on kaetud metsaga, Eesti keskmise metsasusega võrreldes (ligikaudu 50%) on metsaalade osatähtsus suhteliselt väike, see tuleneb kultuuristatud maade suurest osatähtsusest. Sood ja rabad ei hõlma territooriumist suurt osa ja territooriumil paiknevad kruusa-, liiva- ning lubjakivivarud, mis on osaliselt ka kasutusel.

Kareda kandis on Peetri alevik ja 11 küla: Kareda, Ammuta, Esna, Õle, Öötla, Küti, Ataste, Müüsleri, Köisi, Vodja, Ämbra.

Peetri alevikus on põhikooli ja lasteaeda ühendav Peetri kool. 

Karedal  tegutseb ka spordikeskus, raamatukogu, postipunkt, rahvamaja ja perearst.

Külaplatsid asuvad Müüsleris, Esnas ja Öötlas.

Peamised tootmisalad on taime- ja loomakasvatus (piimakari), metsamajandus, puidu- ja lihatööstus. Esnas tegutseb kitselaut-meierei. Peetri alevikus tegutseb Põhjaka kulinaaria.

Oluline turisimikeskus on Müüsleri mõisaparki rajatud ajaviitepark nn kilplaste küla (Kilplala) ja MTÜ Saare Selts on renoveerinud vanad hooned ning rajanud temaatilise näituse, milles seletatakse Eesti ajalugu ning antakse täpne ülevaate Eesti Vabadussõja tekkimise põhjustest, kulgemisest ja tulemustest ning tähtsusest meie ajaloos. Lisaks on võimalus ruumides pidada konverentse, nõupidamisi , sünnipäevi ja teisi üritusi. 

Kareda paikneb Pandivere kõrgustiku edelaserval. Parimad põllumaad on Müüsleri-Peetri Esna-Ammuta piirkonnas (Peetrit on nimetatud Järvamaa viljaaidaks).

Lõunaosas on suured sood ja metsad, kesk- ja põhjaosas valdavalt põllud. Ammuta külas on laialdane karstiväli. Peamised loodusvarad on mets ja põhjavesi.

Karedal on filmitud  tuntud teleseriaal „Naabriplika". Traditsiooniliseks on saanud Esna külas toimuv Naabriplika kevadlaat, mis iga aastaga üha rohkem huvilisi kohale meelitab.

Külasta meid kindlasti!

Loodus

Koeru asub põllustatud ja tihedasti asustatud Kesk-Eesti lainjal moreentasandikul Pandivere kõrgustiku lõunanõlval ja Endla nõo põhjaalal. See on vooluveteta karstiala, üksnes valla lõunaserval voolavad Võrtsjärve-Peipsi vesikonda kuuluvad Põltsamaa jõgi ja tema Koeru  maadele jäävad lisajõed Preedi e. Vardja, Norra-Oostriku ja Võllingi oja. Koeru kandi mullastiku moodustavad põhiliselt leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmullad, millised paiknevad karbonaatsetel pinnakatetel, sisaldades klibu, rähka, veerist. Huumusekihi tüsedus on vahelduv.

Koeru asub suhteliselt kõrgel merepinnast, s.o. Kroonlinna kõrguse algtähisest. Teletorni taldmik Haagi mäel asub 106 m kõrgusel merepinnast. 104,4 m kõrgune punkt asub Vuti külas Peegi talu läheduses ja 104,3 m Kapus Priku ja Hõbearu vahel. Endise Koeru meierei seinal oleva reeperi kõrgus on 95,756 m ja Aruküla mõisa seinal 91,836 m. Veel mõningaid suhtelisi kõrgusi: Väinjärv 79,3 m, Merja linnamägi 94,3 m, Ravamäe 93,0 m, Liivamägi Sandhofis 92,6 m ja Kokamäe 102,6 m.

Maavarad

Aluspõhjalistest maavaradest leidub lubjakivi ja järvekriiti. Kuusna lubjakivi varudeks arvatakse olevat 500 000 m³ head ehituslubja algkivimit – rõngaspaasi. Väinjärve soos, järve ja Preedi jõe vahelisel alal on kindlaks tehtud ulatusliku järvelubja lasud 500 ha suurusel maa-alal, mille paksus on 3,5 m ja mahukus 15 000 000 m ³. Kõik see on maetud 3 m paksuse turbakihiga. Järvelubja majanduslik tähtsus on väike, seda saaks kasutada ainult söödakriidina ja põldude lupjamiseks.

Pinnakattelistest maavaradest leidub turvast, kruusa ja vähesel määral liiva. Ervita turbaraba pindala on 109 ha, millest kasutusel on olnud 63 ha turbavälju. Kruusamägesid on 42 ha ja nendes on peidus 648 000 m³ kruusa.
Tasu teede ehituseks ammutatud kruusa eest oli 1997 a. Piibe maantee rekonstrueerimisel valla eelarve toekas lisasissetulek.

Allikad

Suurimaks loodusrikkuseks on puhas vesi. Allikate ja soode veekaitseks on loodud Endla looduskaitseala. Kaitseala keskus asub Jõgevamaal Toomal (25 km Koerust). 1910 a. rajati Toomale Balti Sooparanduse Seltsi poolt Venemaa esimene sookaitsejaam. 1981 a. loodi Endla-Oostriku sookaitseala, 1985 a. moodustati sellest Endla Riiklik Looduskaitseala, milline 1994 a. alates kannab Endla looduskaitseala nimetust. 1997 a. arvati looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) hulka. Selle kaitseala märksõna on: Vesi – nii allikatest välja voolav kui ka rabades talletuv ja puhastuv. Eesmärk on kaitsta soid ja kaitseala rohkeid allikaid. Sood säilitavad "käsnana" loodusele nii vajaliku puhast vett ning ühtlasi filtreerivad sademetest tulevat ja põhjavette minevat vett. Allikatest voolab välja Pandivere kõrgustiku servale tugeva karstumusega aladele sadanud ja pinnasesse imbunud vesi, moodustades allikajärvi ja kiirevoolulisi Põltsamaa jõe lisajõgesid.

Norra mõisahoone juures asuva Norra allikajärve pindala on 0,6 ha. Siinse allika veed kannab Norra ja Oostriku jõkke, milline algab Oostriku allikatest. Kaunis Oostriku allikajärv on maaliline-fotogeenne igal aastaajal, tema pindala on 0,3 ha, sügavus 1 m. Oostriku kolmest tõusuallika lehtrist voolab igas sekundis maapinnale 130 l vett. Endise Sopa talu maadel asub Eesti ja tõenäoliselt ka Baltikumi kõige sügavaim Sopa allikas (4,8 m). Võllingi jõgi algab samanimelisest veerikastest (220 l/s) allikatest. Mõnisada meetrit allikatest allavoolu lisavad Võlingi jõele oma veed Vilbaste allikad (Gustav Vilbaste (1885-1967), Eesti botaanik, allikate uurija). Tähelepanuväärsed on Värviallikas ja Voltre kaevallikas. Turistide ja koerulaste lemmikobjektiks on purskav allikas. Endla looduskaitseala ligi pool asub Koerus.

Vaatamisväärsuseks on ka Tudre karstiorg. Veerikkal ajal tekkib Tudres kuni 4 m sügavune 300 m pikkune ja 100 m laiune järskude nõlvadega karstijärv. Vesi tuleb maapinnale ja kaob arvukate karstilohkude ja -lehtrite kaudu, mida leidub mitmes kohas. Sarnane paari hektariline karstijärv kaunistab kevadeti ka Puhmu küla.

Koeru kirik

Kroonikas mainitakse esmakordselt Koeru kirikukihelkonda 1282. aastal. Koeru Maarja-Magdaleena kirik on ehitatud 13. sajandi viimastel aastakümnetel, sisseõnnistamine toimus 1288. aastal. Hilisemad juurdeehitused on võlvitud eeskoda ja käärkamber. Kiriku keskaegsest sisustusest võime näha nurgaristidega altariplaati, 1330. aastatest pärit hauakivifragmenti ja 14. saj. pärinevat hauaplaati. Ainulaadsed on 13 - 18. saj. dekoratiivseinamaalingute fragmendid, kapideelide dekoor looma-, taime-, inimfiguuride motiividega. 1901. aaastal asendati 17. sajandil valmistatud altar pseudogooti stiilis altariga. Torni kõrgus on 43,5 m. Orel 17 registri ja 2 manuaaliga on paigaldatud 1900. aastal.

Esimene Koeru koguduse õpetaja on Laurentius Grici, kes tegutses siin 1610 - 1917. aastate paiku. Rahva seas sai populaarseks Heinrich Ferdinand Hoffmann, kes oli siin pastoriks 1846 - 1891. Tema tegevuse ajal pandi kindel alus külakoolidele. Hoffmanni initsiatiivil anti Koeru kihelkonnas inimestele perekonnanimed. Selleks nõutas ta siseministrilt vastavad korraldused. Ühteaegu Hoffmanniga tegutses Koeru kirikus kauaaegne köster Reinhold Tuglas (1848 - 1894), kes oli Koeru seltsielu juhte rahvusliku liikumise perioodil. Pärast Hoffmanni surma (1891) arenes uue saksa soost õpetaja Voldemar Schultsi valimine suureks kirikutüliks. Koerulased soovisid uueks õpetajaks eestlasi Tombergi või Thomsoni. Kirikuvõimud rahva soovi ei tahtnud arvestada. 15. märtsil 1892 oli kiriku juurde kogunenud tuhandeid inimesi, kes ei lasknud Schultsi õnnistamist toimetada. Schults lahkus kirikust koos oma saatjaskonnaga. Väljas surus rahvas politseivõimud eelmale. Konsistoorium määras õpetajaks Adolf Halleri, kes 17. mail 1892 õnnistati koguduse peale. Haller oli baltisakslane ja eestivaenulik, mis tekitas suure lõhe õpetaja ja koguduse vahel.

Koigi maa-alal olevaid asulaid on dokumentides mainitud rohkem kui 700 aastat tagasi. Varasemast asustusest annavad tunnistust muistsed põllud, muinasasulad ja kultuskivid.

Väikeste, valdavalt ühe mõisa piiresse jäänud valdade esimese ühinemise algpõhjuse andis 1889. aasta talurahvaasutuste ja -kohtute reform. Järvamaa 86 mõisavalda jagati rahukohtu poolt 16  vallakohtu ringkonnaks. Nii arvati Koigi kõigepealt Huuksi vallakohtu ringkonda, kuhu kuulusid veel Päinurme, Silmsi ja Väike-Kareda vald. 18. juunil 1892 ühinesid Koigi, Huuksi, Päinurme, Silmsi ja Väike-Kareda koos Köisiga ühtseks Koigi vallaks.

Koigi vallaarhiiv hävines koos vabariigiaegsega 1941. aasta nõukogude okupatsioonivägede lahkumisel, siiski on Eesti Ajalooarhiivi mitmete fondide abil suudetud mõningal määral sajanditagust sündmustikku taastada: 1919. aastal valiti juba iseseisvas Eesti Vabariigis uus vallanõukogu; 1945. aastal moodustati Koigi valla Töörahva Saadikute Nõukogu; 1. oktoobril 1950 - Koigi Külanõukogu.

30. jaanuaril 1992 omistati Koigi Külanõukogule taas valla staatus.

 

Mis meil on, kes meil on sündinud või siin elanud:

Territooriumi läbib ajalooline Eestimaa-Liivimaa piir, mis on tähistatud piirikiviga Riiussaares. Territoorium on ajalooliselt paiknenud neljas erinevas kihelkonnas: Järva-Peetri, Koeru, Põltsamaa ja Pilistvere.       

Olulisemaks veekoguks on idapiiril paiknev Põltsamaa jõgi. Lisaks kalandushuvilistele on antud jõgi üheks olulisemaks loodusturismi atraktsiooniks. Huvilistel on võimalus osaleda Põltsamaa jõel toimuvatest kanuumatkadest. Põnevaid retki korraldab ning matkalisi majutab Rutikvere külas asuv Jäägi kodumajutus talu.

Omanäolisemaks loodusobjektiks on Prandi külas asuvaid allikaid ning loodusrada. Prandi allikad koosnevad kahest paese põhjaga veekogust – Prandi Allikajärvest ja Prandi Suurallikast. Allikajärv on laugete nõlvadega 1,1 m sügavune 1,4 ha suurune järv, mille põhjas on rohkelt allikaid. Kaldad on osaliselt soostunud. Suurallikas on mitme tõusuallikalehtriga 1,5 m sügavune ja 40 m laiune järvik. Allikad kuuluvad looduskaitse alla. Prandi allikajärvel on parvetamisvõimalus. Järve kõrval asuvad Prandi külaseltsile kuuluvad Prandi külamaja ning külaplats koos piknikuplatsi ja lõkkekohaga.

Tähelepanuväärsemaks kultuuriobjektiks saab pidada ajaloolist Koigi mõisakompleksi. Mõisakoolide programmi tulemusel renoveeritud peahoones tegutseb kohalik üldhariduskool. Huvilistel on võimalus osaleda mõisa ajalugu tutvustavatel rännakutel. Koigi mõisas toimuv on tähelepanu pälvinud mitmete omanäoliste ettevõtmiste poolest (nt kevadel toimuv umbrohufestival ja sügise krooniks olev moosilaat). Eriliseks pärliks mõisasüdames on korrastatud Koigi mõisa aed. 18. sajandi lõpust pärit ajaloolised mõisakompleksid Koigis (peahoone ehitatud 1771), Huuksis ja Rutikveres (peahoone ehitatud 1792).

Koigi kant on juba ajalooliselt olnud kuulus põllumajanduse poolest. (19. sajandil oli Koigi mõis üks eesrindlikumaid mõisaid Eestimaa kubermangus. Siin arendati järjepidevalt lamba- ja hobusekasvatust ning piimamajandust.) Rutikvere mõis on seevastu olnud Eesti vabamüürlaste üheks tugipunktiks. Perekond Pistohlkorsile kuulunud mõisamaadel tegutses Eesti üks vanimaid klaasivabrikuid. Mõisa ajaloolise veskiveski varemed ilmestavad veel tänapäevalgi matkahuvilisi Põltsamaa jõel. Kaasajal on Rutikvere mõisasüda uue omaniku poolt korrastatud ning territooriumile rajatud kalakasvatus.

Eesti Vabariik Vaalis - Päinurme-Vaalis, ajaloolises Palso talus tehti 1905. aastal esimene katse luua Eesti Vabariik. Minister August Jürmani poolt Järvamaa üheks suurejoonelisemaks taluhäärberiks ehitatud hoone on veel praegugi säilinud.

Aktiivsed külaseltsid - vabakonnad on Eesti mastaabis silma paistnud aktiivsete külaseltside tegevuspiirkonnana.

Näited:

- ainukese Järvamaa külana on saanud Eestimaa aasta küla tiitli Prandi küla (2011);

- Sõrandu külaselts on taastanud vana koolimaja kogukonna kooskäimisekohana ning veab vabatahtliku päästekomando tegevust;

- Päinurme külaseltsi eestvõttel on renoveeritud Päinurme rahvamaja ning korraldatud mitmeid piirkonna jaoks olulisi sündmusi;

- Päinurme külaseltsi ruumides tegutseb 2005. aastast kooliõpilase Ründo Mültsi rajatud koduloomuuseum.

 

Koigis asuvad Eesti parimad (viljakamad) mullad ja suuremad põllumaad.

Eesti oma Neeva jõgi (kanal) asub Koigi kandis.

Koigis tegutseb Baltimaade suurim kirstuvabrik "Elen Puidutöötlemise OÜ".

Koigi kandis asub Pärnassaare kalmistu. Tegemist on omanäolise talupere kalmistuga, millest aegade jooksul on saanud ümbruskonna külade rahula.

Koigi maadel alustasid esimesed koolid tegevust 1758. aastal mõisnik Johann Adam von Grünewaldti eestvõttel. Kaasajal asub territooriumil üks kool - põhikool Koigis.

Koigi mõisa maadel asub ajalooline Ubakalu küla. Antud küla oli Fr. R. Kreutzwaldi eestindatud lugude järgi kilplaste ajalooline asuala. Tänapäeval saab kilplaste lugusid kuulata naabrite juures Karedal, Müüsleri külas asuvas „Kilplalas".

Lisaks heale põllumaale on Koigi ka metsaderikas ning looma- ja linnuriigi seisukohalt väga rikkalik. Suure arvukusega on põdrad, Päinurme ja Vaali püsiasukas on pruunkaru. Territooriumil tegutseb mitu jahisektsiooni. Käesoleval ajal on piirkonna jahiturismitaluna tunnustatud Sinso jahimaja Ülejõe külas, kus teenindatakse suurt hulka jahi- ja fototuriste.

Põhiliseks maapõuevaraks on kvaliteetne paekivi, mille uuritud varud on väga suured.

Silmsi uudismaa asundusküla. Eesti esimesel omariiklusperioodil (1930ndatel) rajatai Järvamaa suurim asundusküla (21 talukohta) Vaali ja Silmsi külade vahelisele metsaalale.

Koigi lennuväli (ka Nurmsi lennuväli) – Euroopa üks suurimatest murulennuväljadest, millel asuv militaarrajatis oli nõukogude liidu endine sõjaväelinnuväli Järva maakonnas. 1998. aastast tegutseb lennuväljal Nurmsi Lennuklubi. Praegu on lennuväli, millel tegutseb Sõjaväe Langevarjuklubi (SKL), riigikaitse maa-alana Kaitseliidu Järva Maleva hallata. Kesk-Eesti asukoha ja vaikse hüljatud olustiku tõttu on Nurmsi murulennuväli praegu langevarjurite meelispaik. Maandumisruumi ja varumaandumisplatse on seal palju. Ühte välja äärde jääb mets, milles on veel säilinud vanade Koigi lennuväljarajatiste varemed.

Koigi kandis on sündinud või siin elanud: August Jürman (Jürima) (riigimees, agronoom ja majandustegelane), Hans-Aton Schults (Vaali vabariigi president, rahvaluulekoguja - Jakob Hurda viljakaim kaastöölisi), Helju Jüssi (Martins) (raadioajakirjanik), Andres Jaaksoo (lastekirjanik).