Pildi autor: Laura-Sandra Bäärt (meediaklubi).

 

„Istusime siinsamas laua taga ja ühel hetkel tuli see hull mõte – teeme hapukapsast!" meenutas Imavere põhikooli sotsiaalpedagoog Niina Pihelgas ja tunnistas, et hapendas kodus kapsaid viimati ikka väga ammu. Nüüd katsetas. „Panin nädalapäevad varem ühe ämbritäie hapnema. Kapsaga läheb tükk aega. Kui soojas käima hakkavad, siis tuleb jahedasse viia ja seal seista lasta. Omatehtud kapsad on ikka väga head."

Tema hullu mõttega haakus kohe väikeklassi õpetaja Virve Nugis ning õpetajad Signe Mitt, Margit Reinpõld, Ann Roots, Laura Tähemaa ja Aili Roosa lõid samuti isuga kaasa.

Kool ostis suure kapsateo tarvis 40 kilo kapsast ja kolm kilo porgandit (kuigi kaugem plaan on kapsaid-porgandeid ise kooli juures kasvatama hakata). Sellest sai kaks roostevaba tünnitäit – üks suurem, teine väiksem. „Tegime porgandiga, kuigi mulle endale meeldivad rohkem köömned. Paljud lapsed aga ei söö köömneid," ütles Niina.

Kapsatalgud olid kadripäeval, 25. novembril. Kokkamiseks sobilikud kaitsevahendid – kindad, mütsid ja põlled – andis Eesti piimandusmuuseum. Lõikelauad ja noad tõid õpetajad kodudest. „Tegime seda tööd rahvamaja köögis, kus on rohkem ruumi. Klassid tulid koos klassijuhatajatega graafiku järgi, rõivad selga ja riivima," kirjeldas Niina tööde käiku. „Ainus, mille kahekesi ära tegime, oli see, et võtsime välja kapsasüdamikud. Näitasime, kuidas kapsaid koorida ja andsime kõigile kapsajuurikat maitsta. Pidi olema kaalika maitsega."

„Paljud lapsed polnud varem kapsajuurikat proovinudki. Kohe on näha, et kodudes nii ei tehta ja palju visatakse ära," ütles Virve. „Plaanisime, et enne me koju ei lähe, kui kapsas on riivitud.  Minu üllatuseks oli kella üheks kõik 40 kilo riivitud ja meile jäi ainult koristamise vaev. Lapsed olid väga agarad."

Kelguga kapsariive oli kaks, üks suurem ja teine väiksem. „Kõik said riivitud ja sõrmed jäid terveks. Porgandid tuli esmalt puhastada ja siis köögikombaini panna – ma ei mäletanud enam, kuidas see käimagi läheb," ütles Niina.

Ka Virve kiitis lapsi. „Mõtlesin, et esimese klassi lapsed – palju nad varem üldse nuga on käes hoidnud. Aga nii hästi tegid ära! Ärge kartke lastele nuga kätte anda."

„Minu kogemus ütleb, et võiksime lapsi rohkem usaldada. Esmalt tuleb ohutustehnika ja hügieen selgeks teha," ütles Niina.

„Õpetajad kartsid riivimist, aga midagi hullu ei juhtu, kui töövõtted on õiged," täpsustas Virve. „Väga äge! Kõik lapsed tegid rõõmsalt kaasa."

Tegevust jagus kogu aeg kõigile: kes riivis, kes tampis, kes lõikas. Keegi ei protesteerinud.

„Suured poisid, kes on muidu sihukesed kratid, olid väga tublid," tunnustas Niina.

„Päris kapsanuia meil polnud, aga mahl tuleb kapsast kuidagi kätte saada. Kasutasime pudrunuiasid. Suurele nõule tuli väga hästi vesi peale, väiksemale tõstsin täna tassiga suuremast vedelikku juurde," rääkis Virve.

Kapsategu jäädvustasid õpetajad ning meediaklubi noored Laura-Sandra Bäärt ja Lisandra Nõmmik.

Mõlemad töödejuhatajad kinnitasid, et oli väga vahva päev. „Täna (30. novembril – toim) käisime kapsast maitsmas ja vahtu korjamas. Suures tünnis olid väga maitsvad. Teisele, väiksemale tünnile ei raatsinud vist soola panna – tundus veidi mage. Lisasime soola ja uuesti vajutuse peale. Lastele väga maitses, nende meelest võiks kapsast juba keeta. Rääkisin küll, et vara veel – see pole veel piisavalt hapu. Siis tekkis küsimus, kui kaua see peab veel seisma. Leppisime kokku, et nädala lõpuni hoiame, siis maitseme jälle, ja kui on parajalt hapu, viime jahedasse."

Niina sõnul oli kõige toredam, et tol talgupäeval oli lõunaks hapukapsasupp. „Ja lapsed küsisid, kas juba meie kapsast," ütles ta naeruselt.

Virve käis protsessi uuesti läbi: soojas peab kapsas olema kuus-seitse päeva. Ja siis paar nädalat jahedamas. Mahl peab ulatuma üle kapsaste. Vajutis peale! „Meil on plaan, et jõululõunaks on tervele koolile meie endi tehtud kapsast hapu- või mulgikapsad. Lapsed küsisid küll, kas hapukapsasalatit võiks juba varem saada, kuid enne peavad kokad hindama, kas jagub – koolis 87 last."