33 aastat end sotsiaaltööle pühendanud Piret Aavik tunnistas, et sotsiaaltöötaja sai temast juhuse läbi. 1990. aastate alguseks oli ta olnud kolme lapsega seitse aastat kodune. Tartu Ülikoolis olid filoloogiaõpingud (soome-ugri keeled ja rahvaluule) jäänud pooleli. Ühel hetkel avastas ta, et ainult kodune elu ei vii edasi – oleks vaja ka tööd teha. „Läksin saama jõulupakke, mida Tallinna linnavalitsus kolme ja enam lapselistele peredele lahkelt jagas. Sattusin ühe ametnikuga jutu peale ja tema ütles, et nad jagavad kõike, isegi tööd," rääkis Avik. Talle pakuti osakoormusega hooldustöötaja kohta, mis asus Nõmmel, ja ta võttis selle õhinal vastu.

 

Sotsiaalosakond arenes jõudsalt. „Oli vaja juhiabi ja kassapidajat, pärast tuli välja, et on vaja raamatupidajat. Omavalitsus suunas mind raamatupidamise algkursusele Tallinna Haldusjuhtimise Instituuti. Pea viis aastat tegin sotsiaalosakonna pearaamatupidaja tööd. Need olid ajad, kui palju toetusi maksti sularahas – järjekord oli ukse taga. Tegime ka toidupakke, jõulupidusid ehk kõike seda, mida praegu enam nii palju ei tehta."

Omavalitsused vajasid erialase haridusega tööjõudu. Kuna tal ei olnud raamatupidamise alast kõrgharidust, leiti ametisse kõrgharidusega töötaja ja sotsiaalosakonna juht pakkus talle toetuste spetsialisti tööd, mida ta tegi päris palju aastaid. Aga soov erialane haridus omandada kerkis tugevamalt esile, asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse seminari sotsiaaltöö erialale," ütles Avik. Valisin seminari, mis võimaldas rakenduslikku kõrgharidust tasuta. Samal ajal töötasin täiskoormusega Nõmme linnaosavalitsuses. See on Tallinna mastaabis väike linnaosa, kõik ametnikud täitsid mitmeid ülesandeid. Põhiline oli töö inimestega, abivajaduse hindamine, kodukülastused." Pere ja töö kõrvalt said läbitud ka magistriõpingud Tallinna Ülikooli sotsiaaltööeriala, magistritöö jäi siiski kaitsmata. Viimased kuus pool aastat töötas Piret Avik Tallinna Tugikeskuses Juks, kus tegeles rehabilitatsioonimeeskonnas vaimupuudega inimeste rehabilitatsiooniteenuste korraldamisega. Selle töö eest pälvis Avik sel aastal Eesti sotsiaaltöötajate assotsiatsiooni (ESTA) tänukirja. „Olen oma varasematele tööandjatele väga tänulik, et sain pere ja igapäevatöö kõrvalt omandada armastatud eriala ja ennast mitmekülgselt täiendada ning oskusi rakendada."

 

Sotsiaaltöö on ajas muutunud. Algusaegadel võisid saada abi ka need, kes seda sugugi ei vajanud, vaid olid igal pool hakkamas, kus midagi jagati. „ Tänane sotsiaalabi on palju enam täpselt suunitletud ja paremini korraldatud. Praegu on meil avalikud registrid, asjaajamine paljuski internetipõhine, nii abivajajatel kui ka sotsiaaltöötajatel on toimetamine läinud tunduvalt kiiremaks ja mugavamaks. Ilmselt on ka kodanikud kasvanud. Nad julgevad rohkem küsida, teisalt teavad ka paremini, mis alustel abi saab – selgitustööd on tehtud palju," rääkis Avik ja lisas, et alati on neid, kes väidavad, et infot pole kusagil. „See pole nii. Kõigil omavalitsustel on avalikud kanalid, vallalehed ja head koduleheküljed, kus on viited, mis alusel mingit abi saab. Inimesed, kes ise ei orienteeru moodsas infoühiskonnas, tuleb üles leida ja neid abistada. Sotsiaaltöötajad soovivad jõuda kõigi tõeliste abivajajateni ja leida võimalikke probleemide lahendusi."

 

Järva vallaga on Piret Avik seotud eelkõige siit pärit abikaasa kaudu, aga ka pere suvekodu asub juba pea 23 aasta siin. „Igal reedel kompsud kokku ja Tallinnast tulema, pühapäeva hilisõhtul rõõmsa ja väsinuna tagasi. Kui endised kolleegid Tallinnast küsisid, kuidas siis nii, vastasin, et tegin moodsa valiku – töötan maal ja puhkan linnas," ütles Avik naeruselt ja rääkis, kuidas ta läinud suvel käis koos kogukonnaga Ambla pargi avamisel. „Oma perega ja lapselapse tehtud tordiga."

 

„Olen lootusrikas," ütles Avik esimesel tööpäeval, 25. märtsil. „Mõned unistused ja ambitsioonid, mis on jäänud suures linnas teostamata, elukogemused ja tarkuseterad – ehk on mul võimalus neid siin rakendada. Nooremana muudkui kogud, nüüd on jagamise aeg."