Pildil: Kõrsikud Koeru kirikus.

 

Järva valla IV kirikute päevade kontsertidest, loengutest, ringkäikudest, näitustest ja mõtterännakutest sai osa tuhatkond inimest.

Kirikute päevade avaüritus oli 6. juulil Järva-Jaani kirikus, kus olid eksklusiivselt vaadata Anu Raua vaibad. Kohal oli ka meister ise.

Mõte kirikus Anu Raua vaipu näidata oli EELK Järva-Jaani kiriku õpetajal Katrin-Helena Melderil juba mõnda aega. „Seni oleme Järva valla kirikute päevade ajal eksponeerinud oma altarikatteid. Sel aastal sai Anu Raua näitus teoks, sest ta oli ise valmis tulema ja soovitas oma vaibad kokku koguda just kirikutest," ütles Melder ja lisas, et see loob koduse ja hea tunde, kui kiriku seintel on vaibad.

Kuus suurt vaipa jõudsid Järva-Jaani Viljandi Jaani (2), Tallinna Jaani (1) ja Võru Heimtali (1) kirikutest ning Vainupea kabelist (1). „Vainupea vaip „Armuaeg" on minu lemmik. Kuuenda, kukekese vaiba tõi Anu Raud kaasa oma isiklikust kogust. See andis nii näitusele kui ka loengule pealkirjagi – „Suurem neist on kukeke"," selgitas Melder.

Oma loomingust rääkis näituse avamisel ka Anu Raud ise. Et käed ei luba enam nii palju kududa, on Anu Raud viimastel aastatel pühendunud kirjutamisele. Katkendi Raua 31. juulil ilmuvast raamatust „Torupill ja päevalill" esitas Ela Tomson.

 

Sel korral toimus Järva valla kirikute päevade sees ka Järva-Jaanis õlimaalimise meistrikursus. 6. juulil maaliti terve päev kiriku sees või väljas. See lõi kiriku ümber mõnusa vaimse õhkkonna. Maalijaid vaadata oli omaette elamus.

Osales tosin inimest, keda juhendas Kerttu Soans. Tema sõnum oli, et igas inimeses on peidus kunstnik, kes tuleb endas ainult valla lasta. „Me teeme täna alla prima tehnikat. See on maalimisviis, kus värv kantakse aluspinnale paksu kihina ilma alusvärvi ja esialgse visandita. Töö valmib enamasti ühe seansiga. Tehnikat on viljeldud impressionismis, ekspressionismis jne. See sobib kiireks maalimiseks. Tööle jääb etüüdi värskus," rääkis Soans.

Kindad kätte, põlled ette. Õppijad said ka teada, et valge ja must pole värvid. Valget kasutatakse, et värve heledamaks muuta. Musta reeglina ei kasutata – Soansil polnud seda kaasaski, vaid iga kunstnik segab endale musta nendest värvidest, mis tal paletil on. „Väga tähtis on teha vahet, mis on värvid ja mis toonid. Värvid on punane, sinine, roheline, lilla, kollane; toonid aga esmaspäevasinine, rohekassinine, meresinine, taevasinine – lõputu hulk variante, mille võite ka ise välja mõelda," selgitas Soans. Ta kummutas ka kooliajal õpitud tõe külmade ja soojade toonide kohta. „Kõik oleneb sellest, millised värvid on kõrvuti," rääkis ta ja näitas ette. „Siin on minu üks lemmikuid, helekollane – valgega võrreldes soe. Nüüd panen selle kõrvale tumedama, Napoli kollase. Näete, mis juhtub – helekollane muutub külmaks. Alati loeb see, mis on mille kõrval. Kes tahab õunarohelist?"

Kõik valminud tööd on Järva-Jaani kirikus vaadata juuli lõpuni laupäeviti kell 12–17 ja pühapäeviti kell 11–15.

 

Kirikute päevade kulminatsioon Ambla kirikus oli segakoori HUIK! laupäevaõhtune kontsert „Sii om leelo!", mis tõi publikuni Eesti koorimuusika ühed särtsakamad ja kaunimad pärlid. Kuulda sai nii koorile oma 14 tegutsemisaasta jooksul armsaks saanud kodumaiste meistrite hoogsaid rahvaviisiseadeid kui ka laulupidudel kõikidele hinge pugenud hardaid meloodiad.

HUIK! on akronüüm sõnadest „hääled ulatuvad inimeste kõrvu!", kuid koor tervitab ka seoseid huigete ja huikamisega.

Segakoor HUIK! koondab ligi 40 lauluhuvilist eri elualadelt. Koori juured on Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis, mille vilistlased soovisid jätkata koos musitseerimist. HUIK!-i lõi 2009. aastal noor ambitsioonikas dirigent Kaspar Mänd, kelle käe all tegutseti üheksa hooaega. Segakoori peadirigent on Ode Pürg, kes on varasemalt pälvinud Eesti kooriühingu noore dirigendi preemia (2022). Lisaks on ta järgmise üldlaulupeo (2025) üks naiskoori liigi dirigentidest.

 

Kirikute päeva esimese loengu Järva-Madisel pidas eesti kirjanduse pidunädala patroon Rein Veidemann, kõneledes eesti kultuurist ja keelest. Siin maal on palju, mille üle uhke olla. Eestlased on kultuuriliselt väga suur ja rikas rahvas. Kui praegu määratletakse ennast Eesti kaudu ja eestlasena, siis alati pole see nii olnud. „Nimetus eestlased tegelikult anti meile ja me võtsime selle omaks. Sakslased kasutasid seda meie kui maarahva kohta." Loeng viis meid ka Eesti hümni sõnade autori Johann Voldemar Jannsenini, kes 1857. aasta Pärnu Postimehe esimeses numbris pöördus lugejate poole kuulsa lausega „Armas Eesti rahvas". Sealt alates teadvustas ka maarahvas ennast eestlastena.

Nii nagu teisedki kirikud, pakkus ka Järva-Madise mitmeid muusikalisi etteasteid. Otse Koeru kirikust jõudsid oma kodukirikusse Simmeldajad. Kandlepundi juhendaja Kaja Kraavi sõnul on kannelt nimetatud jumala enda loodud pilliks. Pill, mida mängitakse ka siis, kui kogu lõbu ja lust on keelatud.

Kirikute päevad andsid võimalusi lisaks kuulsamatele muusikutele teha ka esinemisdebüüte. Järva-Madise kiriku õpetaja Jane Vain juhatas soojade tervituste, julgustuse ja toetusega sisse noortebändi Pyha Vibe. Vaimulikke tekste propageeriva bändi kontserdi eel sõnas Vain järgmist: „Issand ootab meilt seda, et me teeksime vahel midagi värsket ja uutmoodi. Sisu jääb alati samaks. Vormid võivad muutuda."

Esimese päeva õhtu Järva-Madisel lõppes koguduse õpetaja Jane Vainu mõtisklusrännakuga Kodru rabas. Peamiselt vaikuses kulgenud matk algas ja lõppes kirikus pühalikus küünlavalguses. Jane viis inimesed mõtisklusele elust, surmast, armastusest. Ta julgustas tegema seda, mis pakub rõõmu ja oma kalendrit üle vaatama mitte mõttega sinna midagi juurde lisada, vaid mida saaks vähemaks võtta, et olla rohkem elu hetkedes kohal.

 

Järva-Jaani kirikus kõlas ingelliku häälega Maarja. Maarja esinemise juhatas sisse Katrin-Helena Melder sõnadega: „Kas oled tundnud mingites olukordades kõige kõrgema kaitset? Andku see kogemus sulle julgust ka edaspidi tema peale loota ja teda usaldada." Esimest korda Järva-Jaani kirikus üles astuval Maarjal oli saatjana kaasas Joel-Rasmus Remmel. Laulude vahele pikkis artist lugusid enda lauljakarjäärist, kogemustest heliloojatega nagu Rein Rannap ja Lauri Saatpalu. Pajatused jõudsid ka Eurovisioonini.

 

Ambla kiriku esimene ringkäik kirikute päevadel viis koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäega kiriku radasid uudistama. Juttu tuli hoonetest ja inimestest. Linnasmäe rääkis köitvaid lugusid endistest koguduse õpetajatest Vello Salumist ja Einar Laignast. Silma köitis pisike hele poisikuju, mille lasid oma varalahkunud lapsukese mälestuseks teha Arensildid. Poisi käes on moonikuprad. Legendi järgi sõi lapsuke mooniseemneid ja uinus magama. Omal ajal anti võsukestele küll marli sisse pandud mooniseemneid, kuid ilmselt mitte nii suures koguses, et elust jäädavalt lahkuda.

Külastajate puudust Amblas polnud. Tõnu Linnasmäe imestas, kui palju oli tornis käijaid. Oma sammud torni seadis mitmes jaos umbes poolsada inimest.