Järva Vallaraamatukogu direktor Karmen Velitschinsky ütles, et tänavune Järva valla Tammsaare nimelise kirjanduspreemia žürii koosnes 11. liikmest, mis on ka maksimum arv, mida statuut ette näeb. Teoseid, mis pääsesid nominentide hulka, oli varasema viie asemel seitse. „Võib öelda, et kõik seitse nominenti olid hoolega žürii poolt valitut, kuna 2021. aasta oli tõesti viljakas kirjandusaasta.  Seitse nomineeritud  teost  erinesid žanriliselt üksteisest vägagi. Oli nii krimi-,  ajaloo-,  põnevus-, filosoofilise sugemetega raamatuid kui ka üks novellikogu," ütles Velitschinsky.

Tammsaare preemia nominendid 2022:

• Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski „Vaimu paik"
• Urmas Vadi „Hing maanteserval"
• Eva Koff „Kirgas uni"
• Eve Laur „Õmblejanna"
• Birk Rohelend „Kes tappis Otto Mülleri?"
• Kai Aareleid „Vaikne ookean"
• Juta Kivimäe „ Suur tuba"

Lõpphindamisel joonistusid välja kolm kanditaati, kelle vahel olid seisud vägagi võrdsed, ehk esikoht selgus tõesti viimase žürii liikme arvamusest.

Järva valla A. H. Tammsaare 45. kirjanduspreemia laureaat on Kai Aareleid oma teosega „Vaikne ookean".

„Vaikne ookean" on kirjaniku kolmas romaan. Raamat jutustab lugejale nelja põlvkonna mälestustest ja saladustest ning nende korduvatest mustritest ja esitab lugejale küsimuse, kui palju me üldse oma vanematest teame? Mis meie käitumisest pärandub edasi, aga mida saaks ka muuta?

Teose pealkiri „Vaikne ookean" on romaanis unistuste paiga sümbol, kuhu üritatakse jõuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt, mis tähendada, et ka lähedaste inimeste vahel võib olla suur  sõnadeta Vaikne ookean, mille kallastel raamatu tegelased  elavad.

Žürii liikmete arvamused

Annela Ojaste: Kai Aareleid „Vaikne ookean" Haarav armastuslugu, kõnetab rohkem, kui oled  kogenud nõukaaega  ja Leningradi.

Allika Jüris: „Vaikne ookean" räägib haaravalt keerulistest suhetest abikaasa ja vanematega, pere ning esivanemate korduvatest mustritest. „Vaikne ookean" on tabav pealkiri, sest see on romaanis kui unistuste paik, aga ka kuidas terve Vaikne ookean võib inimeste vahel olla, inimesed ei suuda oma probleemidest rääkida, vaikida on lihtsam.

Kadri Liblik: „Vaikne ookean" - Raske lugeda, vajab seedimisaega. See on minu esimene valik, sest kokkuvõttes oli kogu loo mõte kõige ilusam. See lugu seostub meie kõigiga, võimalik suhestuda. Ajajärge pidada on kohati keeruline kuid see-eest on tunne, et iga lause ning kõik sõnad on niivõrd olulised, et polegi vahet kellele ja millal need öeldud on. Raamat lõppes imeilusasti, õpetades ka lugejale midagi püüdluste kohta. Ilus raamat nii sõna kui sisu poolest.

Terje Kuusmann: Raamat armastusest ja loobumistest, korduv suhtemuster nagu oleks see päritav. Kohati küll keeruline jälgida (oot, millisest ajast on nüüd jutt, kes kui vana sellel ajal oli (kas laps või täiskasvanu), mitu korda tuli jälle ettepoole tagasi lapata). Ookean päriselt ja ülekantud tähenduses, elus.

Arnika Tegelmann: See oli raamat vaikimisest. Keelt hammaste taga hoida ja mitte esimest pähetulevt mõtet välja purtsatada on oskus omaette. Kui 2020. aastal abiellus Eestis 6 093 paari, siis lahutusi oli 2555. Vaikimine hoidis romaani paarid küll koos, aga kas nad olid ka õnnelikud? Või lihtsalt arad? Laisad? „See läheb üle, armastus läheb üle! Ja siis jääb argipäev ja matab meid enda alla," ütleb Helene Mihklile. Ta armastas ka Johannest, oma seaduslikku meest, lihtsalt omamoodi. Põlvest põlve ikka üks ja sama. „Suuri armastusi võib vist elus olla rohkem kui üks," tõdeb Helene tütar Emma oma tütre Stellaga vesteldes. Ja kusagil sahtli tagumises nurgas on ikka üks reetlik pakk vanu armastuskirju.

Vaata kirjanduspreemia võidu üleandmist siit:

ja fotogaleriid SIIT